Tundub,et asjad mis varem olid enesestmõistetavad on nüüd valiku küsimus. Kuid vabadus ise otsustada nõuab ühiskonnalt suurt tolerantsust ja otsustajalt suurt riskimist. Tegelikult ongi see palju ihaldatud vabadus ju näiline, me ei ole oma otsuste tegemisel vabad.
Ühiskonna arenemine on meis kui karjaloomades välja arendanud valule sarnase mehhanismi millega allutatakse kontrollile kõik ühiskonna liikmed, et tagada “normaalne” käitumine. Kiitus, laitus, aktsepteeritus on nagu karja kontrolli mehhanismid, mis on muutunud geneetilisteks, sisse-ehitatud hoobadeks, mis seovad erinevad isendid üheks terviklikuks organismiks, kõrvalekaldujaid karistatakse karmilt.